Rahvaliiga I divisjoni veebruari MVP Sven Rungi: komandeeringutes oli esimene asi minna poodi ja osta korvpall

-Sven Rungi | Foto: Siim Semiskar

Optibet Tallinna Rahvaliigas kerkis veebruaris I divisjoni parimaks mängijaks Lival BC korvialune jõud Sven Rungi. Kuigi põhiturniiril 8. koha teeninud Livali meeskonna jaoks on pärast kaheksandikfinaalis A Le Coqi käest saadud 63:71 kaotust tänavune hooaeg juba ammu lõppenud, saime tänavusel hooajal 12 kohtumisega keskmiselt 16,3 punkti kogunud mängumehega maha istuda ja intervjuu teha.

35-aastane ja 191 cm pikkune Rungi rääkis Korvpall24.ee portaalile, kuidas ta kunagi korvpalli juurde jõudis, miks jäi tema tippu pürgimine ühel hetkel toonases Audenteses pooleli. Muidugi puudutasime ka tänavust Rahvaliiga hooaega ja pinnisime liiga ühelt tähtmängijalt välja nõusoleku võimaluse korral ka järgmisel aastal Rahvaliigas pallimiseks. Ühtlasi andsime mehele kätte ka MVP auhinnaga välja teenitud auhinnad FitMode’ilt ja A Le Coqilt.

Kuidas Sinu korvpalluritee alguse sai?

Olen Kohilast pärit ja Jüri Pritšini käe all pikalt mänginud. Vahepeal on pikem paus ka sisse jäänud. Päris noorena sai maakonnakoolis käies kergejõustikku, võrkpalli ja korvpalli tehtud. Noorteklassides alustasin korvpalliga Kohilas just Pritšini käe all ning lõpuks käisin isegi Audenteses ühe aasta. Seal sain paar kuud trenni teha, kuid jäin kollatõppe ja asi jäi pooleli. Eestikaid mängisin A-klassis Kristiine võistkonnas, kus oli meil päris tugev edurivi, eesotsas Gregor Arbetiga. A-klassi võitsime ära, treeneriks oli Ago Kliimson. Seejärel mängisin Rapla eest esiliigas taas Pritšini ja ka Indrek Ruudu käe all.

Rääkisid, et oli pikem paus, kuidas tee Rahvaliigasse leidsid?

Paar aastat tagasi sai noorte poistega mängima mindud uuesti, aga enne seda oli jah pikem võistluspaus. Trenni sai küll tehtud, aga võistlusväljundit ei olnud. Noortega sai Kohila võistkonnas maakonnaliigat mängitud ja nüüd sel aastal läbi sõprade kutsuti Livalisse ja päris vahva oli. Mida rohkem võistlusmomenti, seda paremini endal välja tuleb.

Kas noorena oli Sul siht saada ka Eesti mõistes tippkorvpalluriks?

Noorena ikka lootsin. Audenteses sai alguses paar kuud trenni tehtud, siis läksin oma kodukohta trenni ja mõistsin, et paari kuuga on nii müstiline areng toimunud. Mõtlesin, et mis ma siin enne tegin. Aga siis tuli kollatõbi ja pikk paus vahele. Pärast keskkooli sai kõrgkooli mindud ja kohe seejärel läbi tuttavate välismaale tööle siirdutud ja sealt jäigi suur paus sisse.

Korvpallipisik ära ei kadunud?

Välismaal tööl käies, kui kuskile komandeeringusse läksin, siis esimene suund oli spordipoodi, et osta pall. Seejärel otsisin väljaku ja vaatasin paar meest kaasa, kes kunagi palli näinud on. Aga võistluspaus jäi sisse ning on raske, kui tahet on, aga jalgu all ei ole. Aga jah, noorteklassides sain tegelikult juba aru, et tippu välja ei murra, aga pisik on eluaeg sees olnud.

Kui palju spordisõbrana tippkorvpalli jälgid?

Eks ikka jälgin, eriti sel aastal, kuna Kalev/Cramol tulemust tulnud. Kui need ärakukkumised on liiga suured, siis püsivat huvi ei ole. Suuremaid mänge ikka vaatan, kui Tallinnasse tulevad tipptasemel vastased ja iga aasta ikka korra üritan Kaunase Žalgirise mängul ära käia. Nüüd on 4-5 aastat järjest seal kohapeale sõidetud. Ajad sõprade pundi kokku ja teed sellise korvpallipeo – päris äge on. Seal on alati tuttavaid nii palju ees, nagu läheks Eestis korvpalli vaatama.

Kas Lival BC suutis hooaja jooksul mängukvaliteedis areneda ka?

Hooaja algul mängisime nii, et tulime kohale ja ei teadnud isegi kõikide meeskonnakaaslaste nimesid, rääkimata sellest, kes midagi oskab. Sinna see hooaja algus ka läks. Lõpuks loksusid asjad paika. Meeste rollid said võistkonnas rohkem arusaadavaks ja hakkas mäng ka välja tulema, kui põhimehed said kohal käia. Kui 5-6 mehega tulime mängule ning kõik ei olnud suutelised 40 minutit jooksma, siis oli raske. Olime tihti 20-30 minutit mängus, järsku tuli 5-minutiline mõõn, kus tehti meile 0:15 ja polnudki midagi rohkem teha.

Kuidas Tallinna Rahvaliiga võrreldes teiste harrastusliigadega tundub?

Olgem ausad, esimeses mängus kohe löödi meil ikka luu kurku kohe (Lival kaotas Mediq Eestile 59:105 – toim.). Siis oli esimene reaktsioon, et mida me siin nüüd teeme. Aga mida aeg edasi, seda rohkem taipasime, et tegelikult ei ole asi nii hull. Saime kõikidega mängitud ja oli palju punkt-punkti mänge. Pigem oli mureks see, et mängu lõpud läksid materjali taha. Põhiturniiri lõpetasime kolme järjestikuse võiduga ja olid täitsa sisukad mängud.

Rahvaliiga tundub Sinu jaoks olema siis sobiva tasemega?

Siin on ka vanemaid mehi, aga seal maakonnaliigas, kus ma mängin, on hagijad koos – 20-aastased poisid. Mina olen üksik vanur, aga õnneks veel siiani hätta ei ole jäänud. Kui jõuan noorte poistega joosta, siis võib veel mängida. Rahvaliigas on nagu üldiselt harrastuskorvpallis, et võistkondadel materjali on, aga loeb see, palju kellelgi põhimehed kohal saavad käia. Sinna taha need mängud jäävad paljudel, meil samamoodi.

Kuidas kommenteerid kaheksandikfinaali A Le Coqiga, mille 63:71 kaotasite?

Jällegi, vastasel oli mehi rohkem ja nad pressisid 40 minutit. Poolaja kaotasime kümne punktiga, kolmandal veerandajal olime korraks isegi 6-7 punktiga ees, aga siis sai jõud otsa. Tagameestele meil väga vahetust ei olnud ning tulid mõned lollid pallikaotused palli ületoomisel ja visked ei läinud sisse ning nii läkski. Eks meil läks sinna nahka ka, et treenerit ei ole ja omapäi mängime. Omavahel arutame, aga pole konkreetset meest, kes asjad paika paneks. Vastastel oli too mäng lausa kaks treenerit pingil, üks neist Aivar Kuusmaa.

Kes Sinu hinnangul tänavu Tallinna Rahvaliiga I divisjoni favoriit võidule on?

Mediq on kindlasti üks ja… Rimil on noored poisid… Park Minigolfiga meie mäng isegi ei olnud nii hull, ma teisi mänge väga jälginud pole, aga nemad on ka seal üleval otsas. Kellel nimekiri pikem on ja kes rohkem joosta jõuab. Siin tulebki play-offides mängida 40 minutit nii, et hoiad kogu aeg kätt peal ja kergelt pressid. Kes rohkem jõuab joosta ja kellel visked kukuvad, sest siin viskajaid on kõvasti kõikide võistkondade peale.

Nüüd tagantjärele on hea vaadata, kuidas Rungi ennustus täppi läks või ei läinud, sest finaalpäeval kohtuvad 27. aprillil Sõle spordihoones KK Pelgulinn ja Park Minigolf. Vaata finaalpäeva ajakava SIIT.